23. nov Kuidas käituda, kui olete saanud inkassofirmast nõudekirja ehk jutt sellest, millest inkassoettevõtted ei räägi www

On väga palju selliseid inimesi, kes on saanud mõnelt inkassoettevõttelt üsna üldsõnalise nõudekirja, kus on tavaliselt kirjas vaid see, kui palju ja kellele võlgu ollakse ning kui palju sellele võlale kõikvõimalikke lisasid on juurde arvutatud. Nõude enda osas on inkassoettevõtted tihtipeale üsna kidakeelsed, kuid nii mõnelgi korral pole kokku hoitud ruumi ähvarduste koha pealt, mis siis kõik juhtuma hakkab, kui võlgnikul jätkub jultumust mitte tasuda kõike seda, mida inkasso küsib. Küll on hirmutatud kohtu, pankroti ja maksehäirete avaldamisega. Mida siis teha, kui leiate sellise kirja oma postkastist? Sellest alljärgnevalt.

1. Ärge kartke inkassoettevõtet vaid alustage nendega suhtlust.

Inkassoettevõte ei ole mingi eriõigustega ettevõte, kes võib Teiega teha, mida ainult soovib. Sisuliselt on inkassoettevõte vaid võlausaldaja esindaja konkreetse võlgnevuse sissenõudmisel ja ka tema õigused ei ole suuremad, kui võlausaldajal endal. Seega siis võib inkassoettevõte kohtueelses menetluses võla sissenõudmise eesmärgil võlgnikule saata ainult kirju ja sms-e ning halvimal juhul panna võlgniku ka maksehäireregistri nimelisse häbiposti, aga kõike seda võib ka võlausaldaja ise. Kõik kirjades toodud muud ähvardused (täitemenetlus võlgniku vara osas, pankrotimenetlus) on aga võimalikud alles pärast kohtumenetlust st juhul, kui on jõustunud kohtulahend, millega võlgnikult mingi summa on välja mõistetud või millega on võlgniku pankrot välja kuulutatud. Muidugi võib inkassoettevõte algatada võlausaldaja soovil ka need menetlused, kuid esimesest inkassoettevõtte kirjast kuni kohtumenetluseni läheb hulga aega, mille jooksul võib olla võimalik olukorda siluda ning on ka olukordi, kus võlausaldaja ei pöördugi kohtu poole.

Seega piltlikult öeldes on inkassoettevõte mõnevõrra sarnane koeraga, kes küll häälekalt ja üsna tihti haugub, kuid kelle hammustamisvõimalused on üsnagi piiratud.

Suhelda on aga vaja seepärast, et tark on kindlaks teha, kas võlgnikul üldse on
selline kohustus võlausaldaja ees, mida talt nõutakse ja kas nõue on esitatud suuruses põhjendatud. Samuti on nõudel halb omadus viiviste arvelt suureneda.

2. Vastuses nõudekirjale oleks esmalt mõistlik inkassoettevõttelt välja nõuda nõude alusdokumendid.

Üldjuhul oma võlateates inkassoettevõte informeerib võlgnikku vaid võla suurusest (parimal juhul ka sellest, millistest komponentidest nõue koosneb ja kui suur iga komponent on), kellele võlgu ollakse ja ähvardustest.

Kui alusdokumente ei ole või ei esitata, siis pole mõistlik ka midagi tasuda, sest võlausaldaja või teda esindava inkassoettevõtte ei ole suuteline tõendama, et võlgnikul on võlausaldaja ees kohustus, mida sisse nõutakse. Põhimõtteliselt peab võlausaldajat esindav inkassoettevõte olema võimeline tõendama nii sissenõutava kohustuse olemasolu, kui ka võlgnevuse suuruse õigsust ja nõudesumma kujunemise käiku. Samuti saab alusdokumentide alusel ka kindlaks teha seda, kas kohustuse olemasolul on võlgnik jätkuvalt kohustatud kohustust täitma või võib ta esitada aegumise vastuväite st alusdokumentidest ilmneb ka see, millal kohustus oleks tulnud täita (nõudekirjades inkasso sellest 95% juhtudest vaikib ilmselt lootuses, et äkki leidubki mõni, kes hakkab ilma asjasse eriti süvenemata maksma ja eks neid ole ka olnud).

3. Seega esimene asi, millele alusdokumentide uurimisel tähelepanu osutada tuleks on tähtaeg, millal kohustus sissenõutavaks muutus st millal kohustus oleks pidanud täidetud olema. Selle kaudu saame teada, kas on võimalik esitada aegumise vastuväide. Kui see on võimalik, siis muusse süvenemine polegi enam väga oluline.

Kuivõrd oluline osa inkassoettevõtete menetluses olevatest nõuetest tulenevad tehingutest (laenulepingud, järelmaksud, tasumata jäänud arved lepingute alusel osutatud teenuste eest), siis räägime praeguses artiklis ka tehingutest tulenevate nõuete aegumisest.

Aegumise mõiste tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1. Nimetatud sätte kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

Seega kui võlgnikule on esitatud nõue ja nõude aegumistähtaeg on möödunud, siis on võlgnikul õigus esitada aegumise vastuväide ja keelduda kohustuse täitmisest ehk siis sisuliselt saata inkassoettevõttele kiri stiilis " kuna aegumistähtaeg on möödunud, siis keeldun maksmast. Kus Te varem olite?"

Milline siis on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg?

TsÜS § 146 lg 1 ja 147 lg 1 tulenevalt on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg 3 aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest.

Oluline on tähele panna ka seda, et nt laenulepingute ja järelmaksulepingute puhul st lepingute puhul, kus võlgnetav tuleb tagastada osamaksetena saab kogu lepingust tuleneva nõude esitada vaid juhul, kui laenuandja on lepingu erakorraliselt üles öelnud või on möödunud kogu lepingust tuleneva nõude tagastamise tähtaeg. Kui seda ei ole tehtud või toimunud, siis on võlausaldajal õigus nõuda tagasi mitte kogu lepinguga üleantut koos intressiga ja viivistega vaid ainult võlgnevuses olevaid osamakseid, kuivõrd ülejäänud osamaksed ei ole veel sissenõutavaks muutunud.

Sellisel juhul algab enne lepingu ülesütlemist või lepingutähtaja möödumist sissenõutavaks muutunud osamaksete aegumine nende osamaksete maksetähtajale järgnevast päevast ja ülejäänud osamaksed (mille tasumistähtaeg ei ole veel saabunud) muutuvad sissenõutavaks ülesütlemisteates toodud ülesütlemise jõustumise tähtpäevast või lepingu tähtaja möödumisest.

Tähele tuleb ka panna, et kolmeaastasel aegumistähtajal on erandeid, milledest kahel alljärgnevalt peatun.

a) TsÜS § 146 lg 4 tuleneb, et kohustuse tahtliku rikkumise puhul on aegumistähtaeg 10 aastat. 

Siin on oluline teada, et kui võlausaldaja või tema esindaja inkassoettevõtte näol
tugineb asjaolule, et kohustust on rikutud tahtlikult, siis on ka nende asi tõendada, milles see tahtlikkus konkreetselt väljendus. Tuleb tunnistada, et üldjuhul kiputakse sellega hätta jääma, sest Riigikohus on oma praktikas korduvalt selgitanud, et 10 aastase aegumistähtaja kohaldamiseks ei piisa sellest, et võlgnik on jätnud (muuhulgas ka teadlikult ja tahtlikult) oma kohustuse täitmata vaid kohustuse täitmata jätmisega peab kaasnema ka võlgniku tahtlik heade kommete vastane käitumine kohustuse sõlmimisel või täitmisel (nt võetakse laenu teadmisega, et seda ei kavatsetagi tagasi maksta vms).

b) TsÜS § 145 lg 2 tuleneb, et  poolte kokkuleppel võib aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani.

Siin on oluline märkida, et selline kokkulepe võib sisalduda ka sättena lepingu tüüptingimustes (vahel nimetatud ka üldtingimusteks). Need on sellised lepingu sätted, milles pooled otseselt kokku ei lepi, kuid mille nad võtavad lepingut sõlmides täitmiseks. Seega on enne aegumistähtaja arvutamist mõistlik vaadata üle nii leping, kui ka tüüptingimused, et seal ei oleks sellist kokkulepet. Kui kokkulepe puudub, siis üldjuhul kohaldub kolmeaastane aegumistähtaeg. 

Väike selgitus veel aegumise kohta: kui inkassoettevõte jätkab pärast võlgnikult
aegumise vastuväite saamist kirjakeste saamist ja nõue on tegelikult aegunud, siis võib edasised pöördumised jätta tähelepanuta. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on leitud, et aegunud kohustuse tasumist võib võlausaldaja nõuda, kuid kohtusse sellega üldjuhul ei riskita minna, sest kohtus piisab vaid võlgniku poolsest viitest kohustuse aegumise kohta ja taotlusest seda kohaldada ning võlausaldajal ei ole midagi saada.

4. Kui puudub võimalus aegumise kohaldamiseks, siis tuleb süveneda numbritesse, sest inkassofirmadel on eriline oskus tekitada väikesest võlgnevusest suur ja suurest väga suur.

Olen oma praktikas näinud nõudeid, kus 285 eur on inkasso käes nagu võluväel saanud 2285 eur. Sellisel puhul ei osanud muud küsida, kui seda, et kas inkassoettevõtted tegutsevad tõepoolest põhimõttel "küsida võib kõike. kui leidub lolle, kes maksavad". Samas on aga seaduse ja kohtupraktikaga seatud mitmetele nõudekomponendile piiranguid.

4.1. Eelkirjeldatud nõudes oli suur osa viivistel, mida oli arvutatud kiirlaenufirmaga sõlmitud lepingu alusel 0,5 % päevas. Samas on aga just viiviste osas seatud seaduse ja kohtupraktikaga erinevaid piiranguid.

Esmalt tuleb tähele panna, et üldjuhul saab viiviseid arvutada ainult põhivõlalt,
kuid tihtipeale on inkassoettevõtted viivist küsinud ka näiteks enne laenulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud intressidelt (on juhtunud ka olukordi, kus pärast laenulepingu ülesütlemist on arvutatud korraga nii intresse, kui ka viiviseid. Seda ei tohi teha. Intresse saab nõuda ainult lepingutähtaja lõppemiseni või lepingu erakorralise ülesütlemiseni. Sealt edasi saab arvutada vaid viiviseid ja üldjuhul ainult põhivõlalt.

Sellest on ka üks erand, kuid sellest edaspidi.

4.2. Kui nüüd rääkida piirangutest viivistele, siis esimene kohtupraktikast tulenev
viivisepiirang on selline, et üldjuhul ei tohiks viiviste kogusumma ületada põhivõla summat. Riigikohtu lahendite kohaselt, kui viivis on võrdne või väiksem, kui põhivõlg, siis peab võlgnik tõendama, et kohustuse täitmisega viivitamine ei saanud võlausaldajale nii suurt kahju põhjustada. Kui viivised aga ületavad põhivõla summat, siis peab võlausaldaja tõendama, et kohustuse täitmisega viivitamine põhjustas talle põhivõlast suuremat kahju. Kuivõrd nii seda, kui teist ei ole sugugi lihtne kohtu jaoks piisavalt mõjusalt tõestada, siis üldjuhul tulebki siit piirang, et viivist ei mõisteta kohtus üldjuhul välja rohkem, kui põhivõla ulatuses. Ja muidugi on siis ka mõistlik nii nõuda, sest minu näites toodud nõue ei elaks lihtsalt edukalt kohtumenetlust üle.

Teiseks piiranguks on Riigikohtu lahenditest 3-2-1-118-16 ja 3-2-1-25-16 tulenev,
mille kohaselt tuleks hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordselt seadusjärgset viivisemäära. 

Seadusjärgne viivisemäär tuletatakse võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ja § 94
koosmõjusr ja on käesoleval ajal 8 % aastas ja peaaegu 0,022 % päevas. Selle kolmekordne määr aga seega 24% aastas ehk peaaegu 0,066 % päevas. Kõik mis seda ületab on seega liiast ehk nagu kohtulahendites öeldud tühine. Viiviskokkuleppe tühisus aga tähendab seda, et poolt vahel ei ole viivisekokkulepet ning võlausaldajal on õigus viivise seadusjärgsele määrale st 8 % aastas. 

Täpsustuseks nii palju, et eelolev käsitlus on viiviste kohta, mida kohaldatakse tarbija suhtes. Ettevõtluses sõlmitud lepingute (mõlemad lepingupooled ettevõtjad) puhul on kohus pidanud mõistlikuks ka nt viivisemäära 73 % aastas ja 0,2 % päevas. Sama laieneb ka nt ettevõtte laenu käendavale juhatuse liikmele.

4.3. Sissenõudmiskulud

Uskumatuid numbreid võib vahel kohata ka sissenõudmiskulude osas. Samas on sissenõudmiskulude suurus seadusega sätestatud. Tarbija jaoks on see sätestatud VÕS § 113.2 lg 2 mille kohaselt:

Pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta:
  1) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot;
  2) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot;
  3) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Sama paragrahvi lg 4 kohaselt   kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud võla sissenõudmisega seotud kahju suurus ületab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud hüvitise määra, sealhulgas kohtutäituri seaduse §-s 48 sätestatud juhul, võib võlausaldaja nõuda viivist ja sissenõudmiskulude hüvitise määra ületava kahju hüvitamist üksnes erandlikel asjaoludel, eelkõige kui sissenõudmistoimingud on olnud erakordselt keerukad.

Seega saaks sissenõudmiskulude summa ületada 30-50 eur vaid väga erandlikel juhtumitel, kusjuures sel juhul tuleks võlausaldajal tõendada, et sissenõudmistoimingud olid erakordselt keerukad. Mina olen aga näinud ka tarbijatele esitatud 200-300 eur sissenõudmiskulude nõudeid, kusjuures mingit erakordset keerukust pole neis asjus kindlasti olnud. Ainus põhjendus on olnud, et aga meie oma kliendi käest küsisime nii palju ja see on tema kahju. 

4.4. Intressid

Intressid tulevad kõne alla üldjuhul laenu, järelmaksu ja muude sarnaste lepingute puhul ja sisuliselt on intress tasu võõra raha kasutamise eest. 

VÕS ei sätesta küll otseselt intresside ülempiiri, kuid samas sätestab seadus (VÕS § 406.2 lg 1 krediidi kulukuse määra ülempiiri (oluline osa krediidi kulukuse määrast langeb intressile). Nimetatud sätte kohaselt  tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel.

Siiski tuleb öelda, et kuivõrd kiirlaenufirmade osas on tekkinud mingigi kontroll, siis üldjuhul on viimastel aastatel jäänud krediidi kulukuse määr lubatu piiresse. Kui aga seda on ületatud, siis on vastavad kokkulepped taas tühised ning põhimõtteliselt on kiirlaenufirmal õigus saada intressi seadusjärgses määras, mis praegu peaks olema null eurot.

Seega on inkassonõuete põhjendatuse ja õigsuse kindlakstegemine töö, mis võib eeldada eriteadmisi. Samuti pole inkassoettevõtetega suhtlemine just kõige meeldivam tegevus. Meie õigusbüroo esindab muuhulgas ka võlgnikke inkassomenetluses, mille eesmärk on nõude alusdokumentide väljanõudmine, nende analüüsimune ja inkassonõuetest õhu väljalaskmine. Teenuse hind on 35 eur ühe võlgnevuse kohta. Samuti kui võlgniku suhtes on esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldus või hagi kohtusse, siis esindame võlgnikke kohtus alandatud hindadega 50 eur töötunni eest. 

Kui Teil on probleeme inkassoettevõtetega kas kohtuväliselt või on Teie suhtes võla sissenõudmiseks esitatud hagi kohtusse, siis võtke ühendust meie õigusbürooga telefonil 56860535 või e-posti aadressil info@jur.ee. Teid hakkab esindama ja inkassoettevõtte ning vajadusel kohtuga suhtlema büroo peajurist ja juhatuse liige Meelis Jürma, kes on viimase 5 aasta jooksul tegelenud süvendatult võlanõuetest tulenevate probleemidega, aga ka täitemenetluse ja maksehäiretega seotud probleemidega 

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri