Vanad 10 aastat tagasi tekkinud maksehäired on paljudele põhjustanud ebamugavaid olukordi. Kui isiku kohta on avaldatud maksehäire, siis on raskendatud, kui mitte võimatu laenude, järelmaksude jne saamine. Inkassofirmad hirmutavad kliente sellega, et maksehäiret ei kustutata enne, kui selle sissenõutavaks muutumisest on möödunud 15 aastat. Kas see on tõsi ja

ainumõeldav? Või on ka muid võimalusi ja lühemaid tähtaegu? Sellest kõigest

allpool.

Seadusest otseselt ei tulene, kui kaua võib füüsilist isikut puudutavat maksehäiret

avaldada. Seadusest (täpsemalt isikuandmete kaitse seaduse ehk IKS-i § 10 lg 2 p 5 tuleneb vaid, et maksehäiret võib avaldada kuni 5 aasta jooksul pärast kohustuse rikkumise lõppemist st üldjuhul pärast maksehäire tasumist. Nii on Riigikohus füüsilist isikut puudutava maksehäire maksimaalse avaldamistähtaja "kombineerinud" järgmiselt:

aegumistähtaja ning lisaks analoogiast tollel ajal kehtinud IKS-i § 11 lg 7 p 4 tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumist on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav. Sellest tulenes, et füüsilist isikut puudutavat maksehäiret ei tohiks avaldada kauem, kui 13 aasta vältel pärast maksehäire tinginud nõude sissenõutavaks muutumist. Kuivõrd kehtivas IKS-is § 10 lg 2 p 5 on senist kolmeaastast tähtaega pikendatud viie aastani, siis sama põhimõtet tähtaja arvutamisel rakendades on saab 13 aastast 15 aastat.

ta iseenesest ei valeta. Samas on aga vale see, et inkassofirmad näitavad nagu oleks 15 aastane maksehäire avaldamise tähtaeg ainumõeldav. Tegelikult saab seda aga käsitleda maksimaalse avaldamistähtajana ning võimalik on taotleda maksehäire edasist mitteavaldamist ka oluliselt varem.

Nimelt on kohtupraktikas leitud, et ka maksehäirete avaldamistähtaja otsustamisel on kohtul võimalik eristada, kas võlgnik on kohustust rikkunud tahtlikult või mitte. Seejuures on leitud, et ennekõike kehtib maksimaalne st 15 aastane avaldamistähtaeg juhtumitele, kus võlgnik on kohustust rikkunud tahtlikult. Seega siis näiteks võtnud laenu eesmärgiga seda mitte kunagi tagasi maksta. Oluline on ka teada, et kui maksehäire avaldaja tugineb asjaolule, et kohustust on rikutud tahtlikult, siis on tema asi ka kohtule seda tõendada. Riigikohus on korduvalt oma lahendites leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 tulenevat 10 aastast aegumistähtaega ei kohaldata juhtumitel, kui võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (sh ka teadlikult ja tahtlikult). TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks peab kohustuse täitmata jätmisele lisanduma ka võlgniku tahtlik heade kommete vastane käitumine. Paraku õnnestub võlausaldajatel kohustuse rikkumise tahtlikkust tõendada väga harva ja siit ka järeldus, et tegelikult peaks maksehäire maksimaalne st 15 aastane avaldamistähtaeg olema pigem erand, kui reegel.

maksehäire edasine avaldamine võib andmesubjekti põhiõigusi ülemääraselt riivata ka juhul, kui maksehäiret avaldatakse kauem, kui 8 aastat (TsÜS § 146 lg 1 sätestatud tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg 3 aastat, millele lisandub analoogiast IKS § 10 lg 2 p 5 tulenev 5 aastane tähtaeg.

Siinjuures oleks siiski tark silmas pidada ka seda, et ei esine TsÜS § 145 lg 2 sätestatud asjaolu st aegumistähtaja pikendamine poolte kokkuleppel kuni 10 aastani. Selline kokkulepe võib sisalduda ka lepingu tüüptingimustes, milledes pooled otseselt kokku ei lepi, kuid mille pooled lepingu sõlmimisel täitmiseks võtavad.

ringkonnakohtutes maksehäirete avaldamise lõpetamise nõuetes.